Kui keeruline ja raske peab olema puudelise inimese elu?

Jaga artiklit Facebooki lehel

helen bokman Seda, et elu suudab pidevalt üllatada, ma tean. Aga seda, et ka kodune Eesti jätkuvalt üllatada suudab, ma uskuda ei tahtnud. No peab.

Üks vahva neiu, kes igapäevases elus kasutab liikumiseks ratastooli, sai kaudselt ka minu nõusolekul endale töökoha (kuskilt kuluaaridest kuulsin, et lausa unistuste töökoha). Seni oli takistuseks just tööle saamine, totakas trepikoda oma totaka trepiga, mis välistas igasuguse iseseisvuse. Ja kuna tütarlaps on ikkagi ametlikult liikumispuudega, siis meie "vahva" Tallinna Sotsiaal ja Tervisehoiuamet, Lasnamäe Linnaosavalitsus ja Astangu Abivahendikeskus panid oma "õla, kogemused ja teadmised" alla, ning tegid läbi selle kuulsalt väljakuulutatud kodukohanduse liikumispuudega inimestele tööl käimiseks.

Aasta paberitega jahmerdamist, igasugu seletamisi ja kindlasti ka tasusid lifti saaja poolt. Ja näe imet, trepilift saigi paika. Tütarlaps saab nüüd iseseisvalt tööle minna ja töölt ka koju saada. Valiti muidugi kõige odavam pakkuja, ehk juba meil Eestis "kuulsust" kogunud liftide "spetsialist" Rol Automatik, kellel puudub igasugune kohapealne tagalateenistus ja valmisolek regeerida mõistliku aja jooksul. Tuleb välja, et Lätist saab mitte vaid soodsat alkoholi vaid ka häid lifte. Ja poolteist nädalat tagasi sai see "säästukolakas" siis üles pandud.. Ja tütarlaps ka rahulikult sellest hetkest alates iseseisvalt ka tööle mindud/tuldud.

Kõik ilus kuni täna hommikuni. Kaks nädalat töödanud lift keeldub töötamast. Jama, aga kui tavakodanikul kortermajas lift ei tööta, helistab ta liftifirmasse ja tunni-kahe jooksul on mehed kohal ja asi korras. Samas tavakodanik saab ju peale remondimeeste väljakutset rahulikult trepist alla/üles jalutada, oma asju edasi ajama.

Ratastoolikas seda teha ei saa. Tema sõltubki sellest liftist. Ja loomulikult helistas ka tütarlaps lifti paigaldajale. Öeldi midagi suurepärast: "Kahe kuni viie päeva jooksul saame mehhaaniku saata. Sõidukulu tuleb tasuda teil".

Põmm.. Lätlastel on hea huumorimeel vist. Ratastoolis istuv inimene istub ja ootab neid kuni 5 päeva??? Inimene , kes on ametlikult tööl ja kellel on tööleping, kus ka tööluus on kirjas vallandamise alusena. See pole ju haigusleht, see on nässus tehnika. Teadaolevalt tehnika ongi kapriisne asi. Ja laguneb. Kuid imestama paneb meie STA ja Astangu suhtumine. Teil on sõlmitud leping firmaga (muidu ei saaks ju lifti tarnet teha pakkumiste korras) ja te pole nõudnud, et pakkuja firmal oleks siin oma esindus või vähemalt volitatud esindaja, kes reageeriks inimliku aja jooksul, arvestades, et tegu on ju ratastoolis oleva inimesega.

Kuidas saab see võimalik olla.

Need Läti Rollotajad ju juba vast kuskil 8 aastat keerutavad siin turul ja pole senini seda suutnud, et tagada selline võimalus. Aga SKA tambib väsimatult seda ämbrit, teades tausta.

Kas see ongi nüüd see kurikuulus tööle aitamise ja töövõimereformi järelkaja?

Mind paluti täna appi sellele tütarlapsele, et pane see pagana kolu tööle. Paneksin, kindlasti. Aga ei saa. Selleks pean ju asjanduse lahti katkuma, aga sellele ju garantii. Ja mina ei oma õigust sinna ronida. Vastasel juhul keegi vahva Polina, selle Rol i esindaja teadustaks kohe, et kuulge, garantii lõppes ja nüüd teie mure. Ehk olen kuri, kuri just, et ametnikud on meil ikka väga "inimlikult abivalmid", väga "taibukad" ja meie riik on kindlasti puudega inimesele alati "toeks".

Seekord läks hästi, tehnikut tuleb oodata viis päeva toas.

Aga kui see oleks juhtunud töölt tulles?

Kas tõesti peab puudega töölkäiv inimene arvestama võimalusega, et koju pääsemist tuleb oodata viis päeva?

Ja kuhu ja kellele on võimalik helistada abi saamiseks peale tööpäeva lõppu?

Kes vastutab selliste poolikute lahenduste eest?

Kes vastutab selle eest, et ka puudega inimene saab tunda end täisväärtusliku ühiskonna liikmena, kellest riik hoolib ja keda riik kaitseb?