Kohaliku omavalitsuse korraldatavad sotsiaalteenused

Sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmist korraldab inimese rahvastikuregistrisse kantud elukohajärgne kohalik omavalitsus (KOV). Vältimatut sotsiaalabi, millega tagatakse inimesele vähemalt toit, riided, ajutine majutus jms, osutatakse selle kohaliku omavalitsuse poolt, kelle haldusterritooriumil inimene abi vajamise hetkel viibib.

Kohalikes omavalitsustes võib olla erinev sotsiaalteenuste ja - toetuste korraldus, kuid osutatav abi peab õigeaegselt ja paindlikult rahuldama inimese muutuvaid vajadusi, parandama elukvaliteeti ja tagama võrdsed võimalused ühiskonnas osalemiseks. Kohalik omavalitsus peab eelistama abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja inimese suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt. Samuti peab KOV pakkuma abivajavale lapsele meetmeid, mida ta vajab ning toetavad lapse ja teda kasvatava isiku suhteid ja sotsiaalset toimetulekut.

Sotsiaalhoolekande seaduse alusel on KOV kohustatud osutama 13 sotsiaalteenust, lisaks millele võidakse korraldada ka teisi sotsiaalteenuseid

Kui inimene vajab enda või oma pere toimetulekuks abi, tuleb võtta ühendust oma elukohajärgse valla- või linnavalitsuse sotsiaaltööspetsialistiga, kes selgitab välja, millist abi pöörduja toimetuleku raskuse lahendamisel vajab. Seejärel teeb kohalik omavalitsus otsuse abi osutamise või mitteosutamise osas. Otsuse tegemisel peab kohalik omavalitsus järgima seaduses sätestatud tähtaegasid. Abivajaduse väljaselgitamisel lähtutakse terviklikust lähenemisest inimese või pere abivajadusele, st hinnatakse millist ja millises ulatuses abi inimene vajab, et tagada tema igapäevane normaalne toimetulek.

Kohalikul omavalitsusel on õigus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest tasu, mille tingimused ja suuruse otsustab omavalitsus. Tasu suurus oleneb sotsiaalteenuse mahust, teenuse maksumusest ning teenust saava inimese majanduslikust olukorrast, kuid tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks. Kui inimesel endal puuduvad piisavad rahalised vahendid, peavad teda üldjuhul abistama ülalpidamiskohustusega pereliikmed. Kui pereliikmed ei ole võimelised lähedast sotsiaalteenuse eest tasumisel abistama, peab kohalik omavalitsus teenuse inimesele igal juhul tagama ning võtma teenuse eest tasumise osaliselt (kasvõi ajutiselt) enda kanda. Abita ei tohi inimest jätta. Kohalikul omavalitsusel on õigus makstud summa hiljem ülalpidamiskohustusega pereliikmetelt tagasi nõuda, kui selgub, et neil on olnud piisavad võimalused oma lähedast teenuse eest tasumisel abistada.

Kui inimene ei saa endale vajalikku abi või pakutav abi ei ole kvaliteetne, on tal 30 päeva jooksul õigus esitada vaie kohalikule omavalitsusele. Kohaliku omavalitsuse poolt sotsiaalhoolekande seaduse alusel väljaantud haldusaktide õiguspärasuse ning sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteedi, samuti riigi poolt sotsiaalhoolekandeks eraldatud sihtotstarbeliste vahendite kasutamise üle teostab haldusjärelevalvet sotsiaalkindlustusamet. Samuti on inimesel võimalik esitada kaebus halduskohtusse.  

Kohaliku omavalitsuse poolt korraldatavad sotsiaalteenused

Koduteenuse näol on tegemist täisealise abistamisega kodustes toimingutes ja asjaajamises

Väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus on mõeldud inimesele, kellel on ajutine või püsiv hooldusvajadus, mida kodustes tingimustes ei ole võimalik tagada. Inimene vajab kõrvalabi sellisel määral, et kodu kohandamisest või koduteenusest inimese toimetuleku ja turvalisuse tagamiseks ning elukvaliteedi säilitamiseks ei piisa.

Olenevalt inimese abivajadusest võib olla vajalik pikema perioodi jooksul osutatav ajutine ööpäevaringne hooldus ehk intervallhooldus või päevahoiuteenus. Teenuse osutamisel peab teenuseosutaja inimesele tagama hooldustoimingud ja muud toetavad ja toimetulekut tagavad tegevused, mis on ära määratletud teenust vajava inimese hooldusplaanis.

Hooldusplaanis peavad olema kirjas hoolduse individuaalsed eesmärgid, hooldustoimingute vajaduse mahud ja sagedus. Eraldi tuleb tuua välja tugitegevused inimese iseseisvuse säilitamiseks.

Hooldusplaani koostamisel tuleb hooldusvajaduse kõrval hinnata ka tervishoiuteenuse vajadust. Seetõttu on oluline, et hooldusplaani koostamisse on kaasatud kas perearst, pereõde või mõni muu tervishoiutöötaja, kes oskab hinnata inimese vajadust tervishoiuteenuste järele.

Hooldustoimingud seisnevad näiteks mähkmete vahetamises, pesemises ja toitmises, ravimite manustamises jms. Ööpäevaringse teenuse korral tuleb inimesele tagada ka majutus ja toitlustamine.

Tugiisikuteenus on inimesele, kes vajab sotsiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste või tervislike probleemide tõttu oma kohustuste täitmisel ja õiguste teostamisel olulisel määral kõrvalabi. Osutatav abi seisneb inimese jõustamises, suurema iseseisvuse ja omavastutuse võime arendamises juhendamise, julgustamise ja motiveerimise kaudu.

Tugiisik ei ole hooldaja ja hooldustoimingud puhtalt hooldamise eesmärgil ei kuulu tugiisiku töö hulka. Tugiisik töötab inimese igapäevases elukeskkonnas (milleks võib olla ka hoolekandeasutus), kuid võib inimesega kohtuda ka mujal, ning olla talle saatjaks ametiasutustes. Tugiisik võib inimest aidata enda sarnaseid elukogemusi jagades või olla kontaktisik abi vajava inimese ja teiste abi osutajate vahel. Õiguste teostamine täiskasvanu puhul tähendab näiteks õigust taotleda toetusi ja sotsiaalteenuseid või kasutada avalikke teenuseid. Kui tugiisiku kliendiks on laps, seisneb abi lapse arengu toetamises. Kui kliendiks on last kasvatav täiskasvanu, jõustab tugiisik vanemat, kuidas tagada lapse hooldamine ning turvaline ja toetav kasvukeskkond. 

Täisealise isiku hooldus on inimesele, kes vaimse või kehalise puude tõttu vajab abi oma õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Hooldaja täpsed ülesanded lepitakse kokku kolmepoolselt – hooldatav, hooldaja ja kohalik omavalitsus. Üldjuhul abistab hooldaja inimest nendes toimingutes, milles inimene kõrvalabi vajab. Näiteks söögi valmistamisel, pesemisel, saadab inimest arsti juurde, abistab majapidamistoimingutes jms. Inimesel on võimalik valida hooldajaks inimene, keda ta usaldab, näiteks tuttav või hea naaber, kes on sobiv hooldaja ülesandeid täitma. Kui inimene ise sobivat hooldajat ei leia, peab selle tagama kohalik omavalitsus. Hoolduse ja hooldaja saab määrata ainult hooldust vajava inimese nõusolekul.

KOV maksab täisealise inimese hooldajale toetust, mille suurus sõltub omavalitsuse poolt kehtestatud tingimustest. Muuhulgas tasub kohalik omavalitsus sotsiaalmaksu nende hooldajatoetust saavate hooldajate eest, kes ei tööta ega ole riikliku pensioni saajad ega osalise või puuduva töövõimega inimesed. Sotsiaalmaksu tasumine tagab hooldajale ravikindlustuse.

Samuti täidetakse hooldajana aktiivsusnõue – osalise töövõimega inimesel, kes ei tööta, on töövõimetoetuse saamiseks kohustus olla aktiivne. See tähendab, et inimesel on õigus töötukassast saada rahalist toetust ja tööle saamiseks vajalikku igakülgset abi. Kuid inimene peab ka ise tegema pingutusi töö leidmiseks ning kasutama talle pakutavaid teenuseid, et soodustada võimetekohase töö leidmist ja seal püsimist.

Isikliku abistaja teenus on täisealisele inimesele, kes oma puude tõttu vajavad iseseisvaks toimetulekuks ja osalemiseks ühiskonnas füüsilist kõrvalabi. Valdavalt on sihtgrupiks sügava liikumis- ja/või nägemispuudega inimesed. Teenus sobib inimesele, kes on võimeline vastu võtma oma elukorraldust puudutavaid otsuseid ning selgelt ja arusaadavalt juhendama isiklikku abistajat asjaajamise korraldamisel. Seetõttu ei ole isikliku abistaja teenus kohane puudega lapsele. 

Isiklik abistaja laseb puudega inimesel endal tegutseda, see tähendab, et isiklik abistaja ei aja üksinda inimese asju, vaid inimene ja isiklik abistaja tegutsevad koos. Näiteks võimaldab isiklik abistaja inimesel kasutada matemaatika ülesannete lahendamiseks vajalikke õppevahendeid: avab õpiku õigelt lehelt, abistab lahenduse kirjapanekul, kuid ei lahenda ülesannet tema eest ära. Isikliku abistaja tööülesannete hulka ei kuulu meditsiini- või tervishoiuteenuste, tõlketeenuste, juriidiliste teenuste jmt osutamine, samuti remondi- ja ehitustööde tegemine.

Varjupaigateenus on vältimatut abi vajavale täisealisele inimesele, kes abi saamata võib sattuda tema elu ja tervist ohustavasse olukorda. Teenust võivad vajada näiteks perevägivallaohvrid, kodutud, kuid ka inimene, kes on bussist maha jäänud ning kellel puuduvad rahalised vahendid hotellis ööbimiseks. Teenuse raames peab abi vajavale inimesele olema tagatud voodikoht, pesemisvõimalused ja turvaline keskkond.

Varjupaigas peab olema personal, kes on pädev hindama tekkinud olukordi ning vajaduse korral neile reageerima, näiteks kutsuma kiirabi, politsei. Kui inimene viibib abivajamise hetkel väljaspool oma rahvastikuregistrijärgset kohalikku omavalitsust, peab varjupaigateenust kui vältimatut abi, korraldama see kohalik omavalitsus, kelle haldusterritooriumil inimene hetkel viibib. Kohalik omavalitsus peab varjupaigateenuse saajale pakkuma nõustamist ja abi toimetulekut takistavate probleemide lahendamiseks, näiteks võimalust taotleda toimetulekutoetust, osutama abi dokumentide taotlemisel jmt. Varjupaigateenus on ajutine abimeede.

Tulenevalt inimese vanusest, east, terviseseisundist jms võib ta ajutiselt teenuselt edasi liikuda sotsiaaleluruumi, vabaturu üürieluruumi või ka ööpäevaringsele hooldusteenusele.

Turvakoduteenus on lapsele, lastega perele või täiskasvanule, kes ajutiselt vajavad turvalist elukohta. Teenus peab olema kättesaadav ka neile, kes on langenud füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks lähisuhtes ning kellel ei ole kasutada muud turvalist kohta.  Turvakoduteenuse raames tagatakse abivajajale ajutine eluase, turvaline keskkond ja esmane abi. Ajutise eluaseme tagamise all mõeldakse voodikoha, pesemisvõimaluse (pesupesemine, isikliku hügieeni toimingud), laste puhul mängimis- ja õppimisvõimaluste jms tagamist. Esmase abi all mõeldakse inimesele toidu, riiete, peavarju ja hoolitsuse ning vajaduse korral esmase meditsiinilise või kriisiabi võimaldamist.

Turvakodult ei eeldata ilmtingimata õe või arsti olemasolu, kuid turvakodutöötaja peab vajaduse korral kutsuma abivajavale inimesele kiirabi või võimaluse korral võtma ühendust inimese perearstiga.

Turvakoduteenusele pöördunud inimese esmast abivajadust hindab turvakodu töötaja. Vajaduse korral suunab turvakodu töötaja inimese psühholoogi juurde, kes pakub professionaalset psühholoogilist nõustamist. 

Sotsiaaltransporditeenus on inimesele, kes vajab töötamiseks, õppimiseks või avalike teenuste kasutamiseks transporti, kuid kelle erivajadus takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist.

Sotsiaaltransporditeenus on vajalik juhtudel, kui inimesel ei ole võimalik kasutada ühistransporti või isiklikku sõiduautot, näiteks puudub ratastooliga sisenemise võimalus bussi või rongi, liikumis- või nägemiskahjustuse tõttu ei saa inimene juhtida isiklikku sõiduvahendit. Teenuse kaudu tagatakse inimesele transpordivahend, mis vastab tema vajadustele, näiteks transpordivahend, mis on kohandatud ratastooliga sisenemiseks. Teenuse eesmärk on toetada puudega inimeste või nende hooldajate töötamist ja õppimist, samuti nende iseseisvat elu ja ühiskonnaelus osalemist. Kohalik omavalitsus võib sotsiaaltransporditeenust pakkuda ka laiemale sihtgrupile, näiteks eakatele, riskiperedele jt, kellel puuet määratud ei ole, kuid kelle ühiskonnaelus osalemine võib erinevatel põhjustel olla takistatud. 

Eluruumi tagamise teenus on inimesele või perekonnale, kes ei ole võimelised oma sotsiaalmajanduslikust olukorrast tingituna enda vajadustele vastavat eluaset ostma või vabaturult üürima. Muudes aspektides on aga võimelised iseseisvalt toime tulema, näiteks tasuma eluruumi kasutamisega seotud kulude eest, taotledes vajaduse korral toimetulekutoetust. Võimaluse korral tagab kohalik omavalitsus teenuse raames KOV omanduses oleva eluruumi või kasutab vabaüürituru pakutavaid võimalusi, näiteks üürides vabaturult korteri ja vahendades seda eluruumi vajajale. Kui inimene või perekond on ise võimeline jooksvalt eluruumi üüri eest tasuma, kuid tal puuduvad vahendid esimese sissemakse tegemiseks, võib kohalik omavalitsus toetada esmase üüri sissemaksega.

Kohaliku omavalitsuse omanduses oleva eluruumi osas sõlmitud lepingud vaadatakse üks kord aastas üle ning hinnatakse inimese edasist vajadust kohaliku omavalitsuse poolt võimaldatud eluruumi järele. Kui selline vajadus on säilinud, pikendatakse lepingut. Samas võidakse rakendada ka uusi, inimese ja perekonna toimetulekut soosivamaid meetmeid.

Võlanõustamisteenus on inimesele, kes vajab abistamist oma varalise olukorra kindlakstegemisel, võlausaldajaga läbirääkimiste pidamisel, nõuete rahuldamisel ning muude võlgnevusega seotud probleemide lahendamisel. Ühtlasi on teenuse eesmärk ennetustöö ehk inimese toimetulekuvõime tugevdamise kaudu uute võlgade tekkimise vältimine.

Teenuse raames aidatakse inimesel teadvustada ülemäärase võlgnevuse põhjuseid ja tagajärgi ning õpetatakse teda tulevikus uusi võlgnevusi vältima. Esmatasandi võlanõustamist osutatakse sageli kohaliku omavalitsuse sotsiaaltööspetsialistide poolt muu abistamise raames.

Lapsehoiuteenus on 1,5 kuni 3 aastase lapse ja kuni 18 aastase raske või sügava puudega isiku hooldusõigust omavale inimesele, et toetada tema toimetulekut ja töötamist (18 aastaseks saanud raske või sügava puudega isiku puhul võib lapsehoiuteenust osutada kuni selle kalendriaasta lõpuni, mil ta 18 aastaseks sai). 

Raske ja sügava puudega lapse puhul hindab KOV teenuse vajadust igal lapsel eraldi.  KOV nõustab teenuse saajat lapsehoiuteenuse osutaja valikul. Lapsehoiuteenuse vajadusest tulenevad toimingud ja teenuse osutamiseks olulised tingimused määratakse kindlaks kohaliku omavalitsuse ja teenuse saaja koostöös. Teenuse osutamisel tagab teenuseosutaja lapse hooldamise, arendamise ja turvalisuse.

Lapsehoiuteenusega ei kompenseerita lasteaiakohtade, õpilaskodude ja pikapäevarühmade puudust, vaid pakutakse nende kõrval täiendava hooldamise ja järelevalve võimalust.  

Asendushooldusteenuse eesmärk on pika- või lühiajaliselt lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, lapsele turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena. Asendushooldusteenust osutatakse kolmel viisil – hooldusperes, perekodus ja asenduskodus. Lapse teenusele suunamisel tuleb eelistada hooldusperet ning erandina lapse olulisi huve arvestades perekodu- või asenduskodu.

Asendushooldusteenust osutatakse pikaajalise ööpäevaringse teenusena lapsele, kelle vanem on surnud, vanemale on tema piiratud teovõime tõttu määratud eeskostja, vanema hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, piiratud või täielikult ära võetud või kes on vanemast eraldatud. Asendushooldusteenust võib osutada ka lühiajaliselt vanema nõusolekul perioodiliselt või ajutiselt kuni 90 päeva.

Kui asendushoolduse teenust saama õigusatud laps on enne 18-aastaseks saamist asunud õppima ja jätkab õppimist statsionaarses õppes või tervislikel näidustustel muus õppevormis põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes, siis tagab KOV lapsele asendushooldusteenuse:

  1.  hariduse omandamise korral kuni järgmise õppeaasta alguseni, kuid mitte kauem kui järgmise õppeaasta alguseni sel aastal, kui laps sai 19-aastaseks;
     
  2. õpingute katkestamiseni, kuid mitte kauem kui lapse 19-aastaseks saamiseni, või
     
  3. lapse 19-aastaseks saamise korral kuni järgmise õppeaasta alguseni.

Järelhooldusteenuse eesmärk on asendushoolduselt ja eestkostelt lahkuva inimese iseseisva toimetuleku ja õpingute jätkamise toetamine. Teenust osutatakse lähtuvalt juhtumiplaanist, mille alusel KOV tagab inimesele eluaseme ning vajaduspõhised tugiteenused ja toetused.

KOV tagab järelhooldusteenuse asendushooldusel üles kasvanud täisealisele isikule, kes pärast põhi-, kesk-, kutse- või kõrghariduse omandamist jätkab järgmisel õppeaastal õppimist kutseõppe tasemeõppes, rakenduskõrgharidusõppes, ülikooli bakalaureuse- või magistriõppes või bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppes  kuni õpingute katkestamise või esmase õppekavajärgse nominaalse õppeaja lõpuni, kuid mitte kauem kui isiku 25-aastaseks saamiseni. 

Kohaliku omavalitsuse üksus võib tagada järelhooldusteenuse ka mitteõppivale kuni 21-aastasele asendushooldusel või eestkostel viibinud isikule või kuni 25-aastasele täisealiseks saamiseni eestkostel viibinud  õppivale isikule, kes pärast põhi-, kesk-, kutse- või kõrghariduse omandamist jätkas järgmisel õppeaastal õppimist kutseõppe tasemeõppes, rakenduskõrgharidusõppes, ülikooli bakalaureuse- või magistriõppes või bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppes.